Jelena, 38, elab koos poja Maksimi ja ema Ljudmilaga Narva paneelmajas. Ta töötab väikeses toidupoes. Tema eesti keel on piisav tööks, aga mitte selleks, et vanematekogu koosolekul sõna võtta.

Jelena: „Varem oli kool asi, mida me jagasime. Ma sain teda aidata, seletada, mida luuletus tähendab. Nüüd on kõik eesti keeles. Ma loen vihikut, aga ei saa aru. Ta ütleb: ‘Pole hullu, ema, ma teen ise.’ Aga ma näen, et ta ei maga öösiti.“

Ta pöörab pea akna poole. Väljas jooksevad lapsed, naeravad, hüüavad vene keeles.

Jelena: „Ma tean, miks valitsus seda teeb. Ma saan aru, et eesti keel on tähtis. Aga vahel mõtlen: integratsioon ei tohi tähendada, et lastelt võetakse ära armastuse keel. Ma räägin temaga vene keeles, ka mu ema. Kui ta nüüd vastab, segab ta keeli. Ja vahel ei vasta üldse.“

Ljudmila (vanaema): „Ma ei saa lugeda vanemate kirja. Ma ei käi enam pidudel. Ma istun ja kuulan ainult. See on nagu oleksime külalised oma kodus.“

Jelena: „Õpetajad ütlevad, et me peaksime rohkem eesti keeles rääkima. Aga kuidas ma saan? Mul pole aega keelt õppida. Ma töötan, ma keedan süüa, ma hoolitsen. Ma ei taha, et mu laps seisaks meie ja maailma vahel nagu tõlkija.“

Ta vaikib.

Jelena: „Hiljuti tuli ta koolist ja ütles, et ta rääkis vene keeles ja õpetaja noomis teda. Ta oli terve õhtu vaikne. Hiljem ütles: ‘Ema, võib-olla on vene keel vana keel.’ Ma ei teadnud, mida vastata. Ma nutsin.“

Ljudmila: „Me ei ole vaenlased. Me tahame ainult, et meid mõistetaks.“

Jelena: „Kool peaks olema sild. Aga meie jaoks on see praegu piir. Ma loodan, et mitte igaveseks.“

Taust:

Allikad: