Minu nimi on Ivan, olen 75-aastane ja olen elanud Narvas kogu oma elu. Ma olen näinud, kuidas linn on muutunud – vabrikute suitsust kuni tühjade akendeni paljudes majades.

Varem oli Narva töö linn. Elektrijaamas, „Kreenholmi“ tekstiilivabrikus – kõikjal oli liikumist, häält, uhkust. Meil oli vähe, kuid meil oli üksteist. Vahetuse järel istusime õues, aitasime kanda toidukotte, jõime teed pingil. Täna on sellest palju kadunud.

Pärast Eesti iseseisvumist algas uus elu – mõnele parem, teisele raskem. Paljud mu sõbrad kaotasid töö, sest vabrikud suleti. Me pidime õppima eesti keelt, taotlema uusi dokumente, mõistma uusi reegleid. Ma mõistan riiki, kus ma elan, aga vahel tunnen, et see ei mõista mind.

Minu lapsed on lahkunud. Poeg elab Tallinnas, tütar Soomes. Mul on hea meel, et neil on töö, kuid mõnikord, kui ma kõnnin mööda jõge, kuulen vaid vett ja tuult – mitte enam naabrite hääli. Narva vananeb. Peaaegu iga kolmas elanik on üle kuuekümne. Paljudes majades põleb ainult üks tuli.

Ometi ma jään. Ma tunnen iga selle linna kivi. Ma olen näinud vanu müüre, mis sõjas hävisid, ja uusi teid, mis peaksid viima Euroopasse. Aga ma küsin endalt: Kes mööda neid teid käib, kui noored on läinud?

Mõnikord kõnnin mööda koolist. Lapsed räägivad õues eesti keelt – see on hea. Aga ma kuulen ka vene keelt, vaikselt, peaaegu nagu saladust. Ja ma mõtlen: Võib-olla see ongi Narva – mitte üks ega teine, vaid vahepealne, mis jääb.

Ma soovin, et keegi kuulaks. Mitte haletsusest, vaid selleks, et mõista, et me ei ela kahe riigi vahel, vaid kahe aja vahel. Ma ei taha, et Narva unustataks. Sest Narva on minu kodu – ja isegi kui see muutub, olen ma ikka veel siin.

Taust: