„Mina olen Maarja, 28, töötan Narva linnavalitsuses keskkonnaplaneerimise valdkonnas. Mõnikord mõtlen, et meie linn on nagu Narva jõgi ise: ilus, jõuline – ja samas koormatud.

Kui tuul puhub idast, on tunda vana elektrijaama lõhna. Ida-Virumaa tuhamäed seisavad nagu hallid künkad teisest ajast. Mõni nimetab seda tööstusmaastikuks, minu jaoks on need armid.

Me räägime tihti kestlikkusest. Aga siin tähendab kestlikkus: Kui palju pärandkoormust suudab linn kanda, ilma et katki läheks? Paljud majad on halvasti soojustatud, küte on kallis, ja sorteerimiskonteinerid jäävad sageli tühjaks, sest inimesed ütlevad: „Meil on muud mured.“

Ma mõistan. Kui sissetulek on väike ja korter külm, ei mõtle keegi esmalt kliimaeesmärkidele. Aga ma näen ka lapsi, kes mängivad jõe kaldal – ja ma ei taha, et nad hingaksid ühel päeval sama õhku, mida meie praegu.

Kaks aastat tagasi alustasime vanade tööstusalade haljastamist ja taastamist – väikesed pargid, uued kergteed. Need on väikesed sammud, kuid võib-olla ongi väikesed sammud ainsad, mida äärelinna sarnaselt seisev linn saab teha, kui ta siiski tahab edasi minna.

Ma usun, et kestlikkus ei alga tehnoloogiast, vaid väärikusest. Kui inimesed tunnevad, et nende kohta märgatakse, siis hakkavad nad seda kohta ka kaitsma. Võib-olla ongi see Narva tegelik tulevik – mitte täiesti puhas, mitte täiuslik, aga teadlik.“

Taust:

Selle hääle allikad: