Minu nimi on Dmitri, ma olen 25-aastane ja töötan IT-tugiteenuste spetsialistina ühes väikeses ettevõttes siin Narvas. Paljud mu klassikaaslased on läinud – Tallinna, Tartusse või otse Soome. Mina jäin. Mitte sellepärast, et siin oleks lihtne, vaid sellepärast, et keegi peab jääma.

Mulle meeldib see linn. See on karm, aga päris. Kui sa hommikul üle silla kõnnid, näed vasakul Hermanni kindlust, paremal pool juba Venemaad. Ja nende vahel voolab jõgi – nagu mälestus, millest ei saa lahti.

Ma teenin vähem kui mu sõbrad Tallinnas, muidugi. Aga mul on siin perekond, keel, naabrid. Räägin eesti keelt piisavalt hästi, et toime tulla, ja vene keelt, sest see on keel, milles ma mõtlen. Vahel tundub, nagu mul oleks peas kaks operatsioonisüsteemi – üks töö jaoks, teine elu jaoks.

Valitsus ütleb, et Narva tuleb „integreerida“. Aga mida see tähendab? Me juba elame siin, töötame, maksame makse, saadame lapsi kooli. Mis puudu on, on usaldus – mõlemal poolel. Paljud eestlased ei usalda meid, ja mõned meist ei usalda riiki. Aga igapäevaelus pole see oluline: poes, arsti juures, bussis. Seal räägitakse lihtsalt inimestega.

Ma näen, kuidas noored lahkuvad, aga ma näen ka neid, kes tulevad tagasi. Nad toovad uusi ideid, väikseid ettevõtteid, kohvikuid. Võib-olla võtab see aega, aga ma usun, et Narva võib taas kasvada, kui lõpetatakse meie nägemine ainult probleemina.

Ma jään – mitte sellepärast, et mul poleks unistusi, vaid sellepärast, et ma usun: unistustel on vaja juuri.

Taust: