„Ma olen Tatjana, 53-aastane, töötan Narva haiglas medõena. Olen siin olnud kolmkümmend aastat – kõigepealt Nõukogude ajal, hiljem uues vabariigis. Mõnikord mõtlen: hoone on vana, aga väsimus on uus.

Arste ja õdesid on liiga vähe. Igal aastal läheb keegi Tallinnasse või Soome. Paljud ütlevad: „Seal makstakse paremini.“ Aga ma arvan, et nad lähevad ka sellepärast, et keegi ei kuula neid ära.

Talvel on aknalaudadel lumi. Kütteseade ei tööta, aparatuur on vana, ja patsiendid toovad endaga oma tekid. Siis tunnen häbi – mitte enda pärast, vaid selle pärast, et süsteem on unustanud inimesed.

Vanad inimesed on jäänud üksi. Nende lapsed on ära kolinud. Mõnikord istun kellegi voodi kõrval ja hoian käest kinni, sest ta ütleb: „Ma ei taha magama jääda, kui kedagi pole.“

Tervis Narvas ei ole ainult keha küsimus. See on väärikuse küsimus. Me kuulume samasse riiki, aga teekond Tallinna kliinikutesse on pikemaks muutunud, mitte lühemaks.

Ma ei oota annetusi ega suuri lubadusi. Ma ootan lugupidamist – et keegi näeks, mida me siin teeme, ja et meid ei unustataks, ainult sellepärast, et me elame äärel.“

Taust: